Mida teha oma kätega?

Keskajal vöökohal kantavad kotid ja kotikesed liikusid aja jooksul varguste eest kaitsmiseks riiete pealmise kihi alla. Sajandite möödudes ja moe muutudes muutusid rõivaste voldidesse peidetud käekotid lahutamatuks osaks ... meeste riietuses - taskutena. Meestel kui ühiskonna liikuvamal osal oli neid mõnikord väga palju - kohandatud nende sügavuse ja suuruse järgi, et mahutada erinevat tüüpi sisu.

Naised pidid hakkama saama teisiti, sest nende riietuses, nii ametlikus kui ka igapäevases, ei olnud taskuid või oli neid väga vähe (mõnikord rangelt dekoratiivsed). 18. sajandil tekkis väike käekott nimega retiküür, mis on kõikide käekottide, nagu me neid tunneme, esivanem. See oli vastus empirestiilis kleitidele - samblikele, kitsastele ja kehale lähedastele kleitidele, mille voldidesse ei saanud midagi varjata. See muutus hädavajalikuks kahel olulisel põhjusel - selles hoiti hädavajalikke esemeid, kui naine kodust lahkus, ja see vastas inimese iidsele vajadusele "teha midagi oma kätega".

Alles 1920. aastatel, kui naised vabastati korsettidest, ilmusid suurte taskutega rõivad. Piisavalt suured, et rahulolevad daamid võisid lõpuks ometi käed taskus ringi jalutada, aga see on juba teine lugu.....